1. Suurendasin oma teadmisi ja avardasin silmaringi erinevate õpivõrgustike ja -keskondade osas nii Eestis kui välismaal, näiteks tutvusin ja hakkasin kasutama e-Koolikotti. Välismaiseid õpivõrgustike ei ole jõudnud nii palju veel süvenenult uurida, kuid teen seda kindlasti.
3.–5. Leidsin ja võtsin kasutusele õpikeskkondi, mida saan kasutada õpetajana erinevates kooliastmetes nii aruvutiõpetuse tundides kui ka põhi- ja loovaineid õpetades, nt matemaatikas, eesti keeles, loodusõpetuses, aga ka kunsti- ja tööõpetuses, näiteks Canva, Schratch jms. Muuhulgas sobivad need keskkonnad õppimiseks nii kontakt- kui ka distantstundides ning soodustaks ka hübriidõpet. Distants- ega ka hübriidtundi ma paraku katsetada ei saanud, sest II poolaastal õppisid õpilased enamjaolt kontakttundides.
6. Ühtlustasin õpet ning parendasin õpilaste digipädevusvõimeid hakkama saada nii koolis kui ka kodusiseseisvalt sellega, et julgustasin neid rohkem kasutama e-posti ja eKooli. Lisaks sellele katsetasime õpilastega vlogimist (siin aitasid mind muuseas ka teadmised ja kogemused, mida sain ise õppevideot tehes). Õpilastel oli võimalus teha videosid nii koolis kui ka kodus ning laadida oma videosid üles Flipgridi.
7. Sain rakendada enda uusi teadmisi nii HEV kui ka tavaõpilaste peal ning sain kinnitust sellele, et digipädevuste õpetamine aitab lastel kinnistada ka eluks vajalikke üldpädevusi, nt sotsiaalne pädevus, enesemääratluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, matemaatikapädevus jne.
Parim võimalus hinnata enda saavutatud eesmärke oli rakendada teadmisi oma õpetajatöös ning näha tulemusi ja saavutusi õpilaste peal. Õpilaste vahendusel sain aru, et olen edukas, sest nad omandasid uusi oskusi ja teadmisi järjepidevalt ning tulemusrikkalt.
Meie rühmatöö keskendus AKU õpiku peatükile “Ülevaade andmetest” ja annab ülevaate andmete analüüsimise põhisammudest (Biby Lilander), sagedustabelist (Nikolai Räbin), tulpdiagrammist (Hurmi Jürjens), sektordiagrammist (Maret Alber), histogrammist (Maris Valdmets) ja keskmistest (Helen Vagen). Rühma portfoolio asub e-Koolikotis: https://sisuloome.e-koolikott.ee/node/8599. Sinna oleme koondanud nii H5P esitlused, õppevideod kui ka TAO testid.
Ülesanne oli koostada demo.taotesting.com abil kolmest eri tüüpi küsimusest koosnev minitest oma õppetüki teemal, eksportida see QTI 2.1 formaadis ja jagada saadud XML zip-fail Google Drive kaudu. Minu zip-fail asub siin.
Kui küsimuste koostamine oli minu jaoks lihtne, siis keskkond üllatas sellega, et ei võimaldanud testi (eel)vaadata.
Minu õppevideo annab ülevaate histogrammi mõistest ja näitab, kuidas vormistada histogrammi Microsoft Excel 365-s. Video tegemisel lähtusin sellele esitatud ootustest. Video salvestamiseks kasutasin Microsoft Flipgrid tasuta keskkonda, mis sobib hästi just õpetajatele ja õpilastele lühivideode tegemiseks, näitamiseks ja jagamiseks ning on seotud ka Microsoft Teamsiga. Video töötlemiseks kasutasin tasulist Windows Movie Maker programmi, sest selle litsents oli mul juba varasemalt olemas. Video on avaldatud e-koolikotis ning sellele on lisatud paar H5P interaktiivset küsimust.
Minu video YouTubes ilma interaktiivsete ülesanneteta. Ülesanded on lisatud videole, mis on avalikustatud e-koolikotis.
H5P mallid on loodud interaktiivsete õppematerjalide loomiseks. Lõin kursuse digitaalne õppevara raames H5P õppematerjali histogrammist ning tulemus on kättesaadav e-koolikotis. Õppematerjal on mõeldud põhikoolis valikainena informaatikat omandavatele õpilastele ning sobitub teema arvuti töövahendina juurde. Üldpädevustest arendab see õpilaste digi- ja õpipädevust.
H5P õppematerjali koostades lähtusin sellest, et tegemist ei oleks mitte ainult esitlusega, vaid õpilane saaks materjali kasutades aktiivselt kaasa õppida. Esmalt toon esitluses välja histogrammi definitsiooni ning kasutusala. Teoreetilisele osale järgneb suuline arutelu – õpilasel tuleb selgitada, kas histogrammi saab koostada tabelarvutusprogrammidega või mitte. Ülesande käigus saabki õpilane valida väitele vastuseks, kas see on õige või vale. Edasi tuleb veidi rohkem kaasa mõtlemist nõudev ülesanne – õpilasel tuleb lohistada kasti nende programmide nimed, millega saab luua histogrammi. Mõlemate ülesannete puhul saab õpilane teada, kas ta vastas õigesti või valesti. Eelmiste ülesannete jätkuks saab õpilane vaadata lühikest videot sellest, kuidas Exceliga luua histogrammi.
Seejärel alustab õpilane iseseisva tööga. Tal tuleb algandmeid kasutades luua Excelis histogramm. Õpilasele on ette antud algandmed. Samuti näeb õpilane esitluses oodatavat visuaalset tulemust histogrammist. Iseseisvale tööle järgneb teoreetilise osa teadmiste kontroll. Selleks tuleb õpilasel lohistada teksti lünkadesse õiged sõnad. Õpilane saab vastuseid kontrollida.
Kokkuvõttes saab õpilane teadmisi histogrammist ja selle loomisest nii teooria, iseseisva töö kui ka mänguliste õpitegevuste kaudu.
Õppematerjalide kvaliteedist annavad ülevaate erinevad uuringud. Tutvusin nendest Camilleri et al. (2014) koostatud aruandega avatud õppematerjalidega seotud kvaliteediküsimustest. See Euroopa Komisjoni ühe tehnoloogiauuringute instituudi kokku pandud raport teeb ülevaate avatud õppematerjalidest, nende tüüpidest, digitaalse õppevara elutsüklist ning kvaliteedi tagamise võimalustest. Samuti antakse selles soovitusi avatud õppematerjalide ja hariduse praktikate edukaks rakendamiseks.
Avatud veebiõpe on muutumas Euroopas ja ka mujal maailmas üha populaarsemaks, kuna kasvab avatud haridusmaterjalide (OER), avatud veebikursuste (MOOC) ja muude mitteformaalsete ja informaalsete õppevormide kasutusaktiivsus, mis tuleneb haridusprotsesside avamisest info- ja kommunikatsioonitehnoloogias (IKT). Samas tuuakse aruandes välja murekohad nende õppimisvõimaluste kvaliteedi üle.
Aruandes defineeritakse avatud õppematerjali ning antakse ülevaade OER-i kvaliteediga seotud peamistest probleemidest. Samuti on selles esitatud soovitused poliitikakujundajatele Euroopa ja liikmesriikide tasandil kvaliteedi tagamise ja õppematerjalide kohta selleks, et toetada nende edasist arendamist ja kasutamist Euroopas. Aruande tulemused hõlmavad
nii õppematerjalide kasutamist kui ka korduskasutust ja selle muutmist;
õppematerjalide tasuta kasutamist hariduslikel eesmärkidel õpetajate ja õppijate poolt,
ning kõiki digitaalse meedia tüüpe.
Avatud haridusmaterjalide kontseptsioon
Avatud haridusressursside kontseptsioon on tihedalt seotud mõistega õpiobjektid, mille võttis kasutusele Wayne Hodgins 1994. aastal (Wiley, 2000). Õpiobjektide põhikontseptsioon seisneb selles, et õppimist toetavaid materjale võib jagada mitmeks elemendiks, mida saab erinevalt kombineerida ja eri stsenaariumides uuesti kasutada. See viis õppesisu digitaalsete andmehoidlate (repositooriumite) loomiseni, mida saab kasutada haridusasutustes. Varasemad (ja ka jätkuvad) algatused selles valdkonnas hõlmavad ARIADNE algatust, mille tõstatas 1996. aastal Euroopa Komisjon ja mis arendas infrastruktuuri korduvkasutatava õppesisu produtseerimiseks, jagamiseks ja taaskasutamiseks. Repositooriumite statistika automaatse koguja Repository66.org andmetel oli 2013. aasta aprilli seisuga maailmas ligi 3000 hoidlat ja nendes kokku üle 26 miljoni ressursi.
Siiski on definitsioonid erinevad selle kohta, kas avatud õppematerjal koosneb ainult digitaalsetest õppevarast; on spetsiaalselt toodetud hariduslikel eesmärkidel või kas õppematerjalid peaksid olema avalikud. Seetõttu saab kontseptuaalselt öelda, et avatud litsentsi eristavaks tunnuseks teiste õppematerjalidega võrreldes on vabadus, millega seda saab integreerida ja taaskasutada.
Veel saab avatud õppematerjalide kaudu rakendada erinevaid kvaliteedipõhiseid lähenemisviise, tööriistu ja protseduure. Eelnimetatud vabaduse tõttu on aga oluliselt häiritud õppevara traditsiooniline elutsükkel, eriti seoses loomise, toimetamise, hindamise ja kasutamise protsessidega. Kui enne olid need sammud traditsiooniliselt erinevad, järjestikused ja erinevate osapoolte juhitud, siis avatud litsentside kaudu tulenev vabadus toob kaasa nende piiride hägustumise. Paljude rohkemate osalejate kaasamine igasse etappi tähendab vastutust iga etapi eest.
Õppearhitektuuride avamine omakorda toob kaasa kursuste kavandamise, õpetamise, õppimise, hindamise ja tunnustamise protsesside eraldamise formaalhariduses ning uuenduslike elluviimismudelite (nt MOOC-de) esilekerkimise. Hariduses on antud õpetuse ja saavutatud õppimise kvaliteedi tunnustamiseks ülioluline hindamise kvaliteet.
Õppevara elutsükkel
Peatun põgusamalt aruande 3. peatükil, milles tuuakse välja avatud õppematerjali kvaliteedi raamistik. Muuhulgas käsitletakse seal ka õppevara elutsüklit (Joonis 1), mida võib vaadelda kui 11 sammust koosnevat kogumit:
Õppematerjali loomine autori poolt.
Õppematerjali kirjeldus metaandmete kaudu.
Õppematerjali nõuetele vastavuse kinnitamine komisjoni poolt.
Õppematerjali avaldamine ning avalikkusele kättesaadavaks tegemine.
Joonis 1. Tüüpiline õppematerjalide kasutusstsenaarium (van Assche ja Vuorikari, 2006)
Joonisel 1 kujutatud mudelit saab rakendada mis tahes õppematerjali puhul. Avatud õppematerjali ja traditsioonilise õppematerjali oluline erinevus on see, et avatud litsents raskendab või moonutab mitmeid selle mudeli etappe. Seega võib see põhjustada olukordi, kus
õppematerjalide koostamine, toimetamine ja hindamine ei ole diskreetsed järjestikused protsessid, vaid toimuvad pideva täiustamise tsüklitena, kus vahe toimetamise ja ülevaatamise vahel on hägune;
õppematerjale koostavad inimesed, kes tegutsevad kas iseseisvalt või osaliselt sõltumatult ning ei pruugi olla ühe isiku või organisatsiooni koordineerimise või kontrolli all;
õppematerjalide avaldamisel on erinev tähendus, kuna sama materjali mitu versiooni võivad olla korraga avalikult kättesaadavad ja neid võivad kasutada erinevad sidusrühmad;
kui õppematerjal on avaldatud, saab koopiaid teha vabalt ja koopiate omanikel ei ole juriidilist kohustust neid koopiaid kustutada.
Neid aspekte arvesse võttes on välja töötatud olelustsükli mudel (Joonis 2).
Joonis 2. Avatud õppematerjalide tüüpiline kasutusstsenaarium
Selleks, et määratleda õpieesmärke õigesti, saab need klassifitseerida
teadmiste eesmärkideks,
oskuste eesmärkideks,
hoiakute eesmärkideks.
Avatud õppematerjali elutsüklis paljud sammud mitte ainult ei kirjelda õpitulemusi, vaid näitavad tegevusi, mida saab rakendada eesmärkide juures selleks, et muuta ja parendada õpistsenaariumeid. Selleks on
autorlus (kirjeldab autori(te) algset õppematerjali loomise protsessi enne õppematerjali avalikustamist),
õppematerjali kirjeldamine (õpiobjektide kirjeldamine metaandmete kaudu, mida tehakse struktureeritult. Struktuur tagab, et eri autorid kasutavad ühesugust metaandmete skeemi. Samuti peavad metaandmed toetama õpiobjekti tegevusi ja käitumist. Õppematerjalide ja e-õppe ressursside valdkonnas domineerivad kolm standardit: Dublin Core, SCORM ja LOM),
õppematerjali avaldamine (materjali avalikustamine ei pruugi tagada selle terviklikkust),
materjali kontrollimine, muutmine ja kinnitamine (avalikustatud õppematerjali saab täiendada),
materjali publitseerimine (publitseerimine tähendab, et õppematerjal on läbinud verifitseeritud kontrollimisprotsessi ja see on sobilik kasutamiseks),
materjali leidmine (õppematerjale leiab otsingumootorite kaudu (nt repositooriumid), kogukonna soovituste kaudu (nt foorumid, juhendid), automaatsoovituste kaudu (nt sirvimisajalugu), viitamise kaudu (nt bibliograafiad)),
materjali kasutamine, integreerimine ja taaskasutamine,
materjali hindamine (õppematerjali hindamiseks kasutatakse selle paiknemist mingil pingereal).
Kokkuvõttes on avatud haridusmaterjali eristavaks tunnuseks teiste ressurssidega võrreldes vabadus – tänu avatud litsentsile saab neid kasutada, integreerida ja taaskasutada. Aruanne andis ülevaate õppematerjali elutsükli etappidest. Samuti on märkimisväärne, et need sammud tsüklis ei pea olema järjestikku, vaid võivad toimuda üheaegselt kontrollimise ja redigeerimise või kontrollimise ja kinnitamise protsessis. Lisaks võib igasse etappi kaasata mitu sidusrühma erinevate eesmärkidega.
Allikad:
Camilleri, A. F., Ehlers, U.-D., & Pawlowski, J. (2014). State of the Art Review of Quality Issues related to Open Educational Resources (OER) (EUR 26624 EN). European Commission. https://doi.org/10.2791/80171
Wiley, D. A. (2000). Connecting learning objects to instructional design theory: A definition, a metaphor, and a taxonomy. In The instructional use of learning objects. Bloomington: Association for Educational Communications and Technology. http://www.reusability.org/read/chapters/wiley.doc
Lugesin Robert R. Saumi raamatust Learning Objects for Instruction: Design and Evaluation peatükki An Abridged History of Learning Objects, mis andis ülevaate õpiobjektide ajaloost. Õpiobjekt on elektrooniline õppematerjal, millele on juurde lisatud õppematerjali iseloomustavad metaandmed (nt õpiobjekti nimetus; autor; teema; eriala, mille õpetamisel seda kasutada; programm, millega on õppematerjal tehtud jne).
Õpiobjektid võeti kiirelt ja laialdaselt kasutusele peamiselt kahel põhjusel: 1. e-õppimise ja interneti kasutamise plahvatuslik kasv (nt veebilehed, blogid, foorumid); 2. veebi sisu tootmine muutus odavamaks võrreldes tavaliste õpimeetoditega.
Õpiobjekti ajajoon
1992 – Wayne Hodgins kasutas esmakordselt terminit õpiobjekt. Ta mõistis, et edukaks õpetamiseks on vaja legoklotside laadset süsteemi õpetatavate asjade kohta.
1994 – Hodgins asutas Computer Education Managment Association´i, mis tegeleb tänase päevani õpiobjektide arendamisega. Loodi Oracles raamistik, millega muudeti arvutis õppimine paindlikumaks.
1996 – Euroopa Liit hakkas rahastama õpiobjektide loomise tööriistade ja metoodikate arendamist. Oracle töötas välja Oracle Learning Architecture ja avaldas 75 kursust.
1998 – Learning Technology Standards Commitee avaldas õpiobjekti metadata standardi.
1999 – Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT) alustas tänapäevalgi populaarse OpenCourseWare projektiga, mille eesmärk oli pakkuda tasuta materjale, mida saaksid kasutada kõik õppijad.
2000 – Clive Shepard pakkus välja uue õpiobjekti definitsiooni – õpiobjekt on väikene taaskasutatav digitaalne komponent, mida saab rakendada üksinda või kombineeritult tarkvaraga õppejõudude või iseseisvalt õppijate poolt, mis vastaks õppijate isiklikele vajadustele.
2001 – Monson ja South defineerisid meedia objekti mõiste. Sinna alla kuulusid ka kaardid, diagrammid, videod, animatsioonid. NETg kataloogis oli 75 000 õpiobjekti ja seda kasutasid suured juhtivad ettevõtted nagu Daimler-Chrysler, Proctor & Gamble.
2004 – Wesleyani Ülikool alustas oma repositooriumiga, mis sai tuntuks kui LoLa Exchange (lerning objects, learning activities), mille eesmärk oli jagada kõrgekvaliteedilisi õpiobjekte.
Kokkuvõttes on Hodginsi õpiobjekti kontseptsiooni edendamisele suhteliselt lühikese aja jooksul kaasa aidanud nii avaliku kui ka erasektori suur hulk tööd, mille tulemusena on laialdaselt kasutusele võetud elektroonilised õppematerjalid.
Allikas:
Saum, R. R. (2007). An Abridged History of Learning Objects. P. T. Northrup (toim.), Learning Objects for Instruction: Design and Evaluation (lk 1–15). IGI Global. https://doi.org/10.4018/978-1-59904-334-0.ch001
Tänasel päeval on minu töö õpetada hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastele erinevaid õppeaineid, sh arvutiõpetust. Olen märganud, et HEV õpilastele on ekraani kaudu õppimine lihtsam, nt nad saavad nutiseadme abil kergemini selgeks nii arvutamise kui ka emakeeles kirjutamise. Vihikusse kirjutamine ning teksti lugemine paberilt on nende jaoks vaevalisem. See eest aitavad erinevad programmid neil kiiremini õpitava kohta luua seoseid ning tänu sellele jääb materjal neile meelde. Soovin tutvuda erinevate tänapäevaste e-õppe keskkondadega, mille kaudu saab õpilastele luua nende arengut toetavat kvaliteetset õppematerjali.
Eesmärgid
Minu õpiprojekti eesmärgid on:
Suurendada teadmisi ja avardada silmaringi erinevate õpivõrgustike ja -keskkondade osas nii Eestis kui ka välismaal.
Leida ja kasutusele võtta õpikeskkonnad, mille abil saan arendada ja hinnata õpilaste digipädevust eri kooliastmetes.
Leida õpikeskkonnad, mida saan õpetajana kasutada erinevates kooliastmetes nii aruvutiõpetuse tundides kui ka põhi- ja loovaineid õpetades, nt matemaatikas, eesti keeles, loodusõpetuses, aga ka kunsti- ja tööõpetuses.
Leida ja kasutusele võtta õpikeskkonnad, mis sobivad õppimiseks nii kontakttundides koolis kui ka distantsõppel.
Miks mitte leida ja võtta kasutusele ka sellised keskkonnad, mis soodustavad hübriidõpet ning aitaks samal ajal tagada kvaliteetselt õpetamist.
Ühtlustada õpet ning parendada õpilaste digipädevusvõimeid hakkama saada nii koolitunnis kui ka kodus iseseisvalt.
Rakendada uusi teadmisi õpetades digipädevusi nii HEV kui ka tavalistele õpilastele.
Strateegiad
Osalen aktiivselt digiõppevara loengutes ja täidan õppejõudude antud ülesanded tähtajaks, sh osalen grupitöödes. Loen õppejõudude soovitatud temaatilisi teadusartikleid. Lisaks sellele täiendan ennast valdkonnas iseseisvalt ja praktiseerin õpitut üldhariduskoolis õpetajana.
Vahendid/ressursid
Ressurssidena kasutan isiklikku planeeritud aega selleks, et osaleda nii e-loengutes kui iseseisvalt töö tegemiseks. Õppetööks kasutan isiklikku tehnikat ja internetiühendust. Õppematerjalina kasutan peamiselt nii õppejõudude soovitatud erialast kirjandust kui ka näiteid digiõppevarast. Samuti on vajalik ressurss inimesed – mina ise, õppejõud, kursusekaaslased, kolleegid, pere… Arvestan nii isikliku kui ka teiste ajaga; planeerin aega nii, et tööd oleks tehtud tähtajaks.
Hindamine
Parim võimalus hinnata enda saavutatud eesmärke on rakendada teadmisi oma töös ning näha tulemusi ja saavutusi õpilaste peal. Just õpilased on need, kelle kaudu saan teada, kas olen uued teadmised ja oskused omandanud nii piisavalt hästi, et nende digipädevus on arenenud edasi.
Marise kooliinformaatika ajaveeb 